Esimene Matrixi film tutvustas ulmefännide põlvkonnale iidset filosoofiasahka: Mis siis, kui kogu sinu reaalsus oleks pettus? Kaks aastakümmet hiljem on filmi süžee - vabalt mõtlevad renegaadid püüavad paljastada rõhuva süsteemi taga peituvad valed - sama ajakohane kui kunagi varem, kuid selle kontseptuaalne eeldus tundub peaaegu omapärane. Sellest ajast peale tekkinud tehnoloogiad tõstatavad tõepoolest küsimuse, mis on reaalne, kuid nüüd teevad nad seda viisil, mis on kummalisem, kui isegi filmis ette nähtud, kui ka harva nii kurjakuulutavalt.
Teie igapäevane reaalsus on üha enam sünteetiline kogemus: Arvutihääled asustavad teie nutikõlarid, deepfakes äratavad surnud filminäitlejad ellu ja tehisintellekti abil loodud kunstiteosed lähevad oksjonil silmi riivavate hindadega. Simulakrum laieneb ka toidule: Supermarketite riiulitel leidub juba praegu lugematul hulgal liha ja muid loomseid tooteid asendavaid veganooteid ning varsti lisandub neile ka " päris" liha, mis on kasvatatud laboris. Virtuaalses reaalsuses saab elada ja oma füüsilist reaalsust täiendada virtuaalsete tegelaste (Pokémon Go), tänavamärkide (Google Live View) või mööbliga (Ikea Studio). Kõik teie sotsiaalmeediaprofiilid võivad olla reaalsed, kuid kas mõni neist peegeldab " tegelikku teid " ? Sama küsimus kehtib ka profiilide kohta, mida te isegi ei näe - need, mis on kokku õmmeldud krediitkaardifirmade, ostusaitide või otsingumootorite poolt hoitavatest andmetest. Igaüks neist on teie virtuaalne versioon, mis mõjutab teie füüsilist elu ja kui andmetes on vigu, muudab teid kellekski, kes te ei ole. Ja nüüd räägivad kõik äkki sellest, kuidas ehitada üles see asi, mida nimetatakse " metaversiooniks. "
See artikkel ilmub detsembris 2021
Andke meile teada, mida te sellest artiklist arvate. Esitage kiri toimetusele aadressil [email protected].
